Leheneeger tabas pealkirjakunsti

Hea, et nad põgeneda ei jõudnud… Ja loodetavasti käeraudu jätkus piisavalt.

Leheneegri majamuuseum

Ja tubakast…

Terence McKenna (“Food of the Gods” 1992) juhib tähelepanu selle “kingituse” veel ühele markantsele aspektile. Tubakat on nimelt kahte liiki, Nicotiana rustica ja Nicotiana tabacum. Nicotiana rustica, Maiade püha shamanistlik taim on kangem, keemiliselt komplekssem ja nõrgalt hallutsinogeense väega. Sellest taimest ei tea me suurt midagi, sest meid on aastasadu teisega kostitatud.
Nicotiana tabacum sisaldab toimeaineid vähem, aga tekitab efektiivsemat sõltuvust. Indiaanlased ise seda ei suitsetanud, aga andsid lahkelt kutsumata külaliste käsutusse. Tänapäeva sigarettidest osatakse välja filtreerida peaaegu kõik peale tõbesid ja sõltuvust tekitavate aspektide.

Veelkord Laurits. Tubakas – neetud kingitus.

Laurits ja kärbseseened

Kõik mu ümber oli tavaline, tuttav maastik, aga muutunud oli minu vahekord kõiksusega. Kui ma vaatasin pilvi või puid, siis need liikusid minu pilgu taktis. Ma ei saanud aru, kas mina liigutan oma pilguga pilvi, või liigutavad minu pilku pilved. Kõik oli ergastatud ekstaatilise harmoonia tundest. Hingelised probleemid ja küsimused, mis mind varem vaevasid olid ühtäkki lahustunud või leidnud omale selgeid vastuseid.

Peeter Lauritsa päris huvitav sissevaade seenemaailma. Kunstniku ja tarbijana.

Miks kanepit ei legaliseerita

Kodanik McNeo arutleb oma blogis selle üle, miks kanepit legaliseerida ei taheta, püüdes heida pilku rahamaailma.

Mõned argumendid võtavad ikka täitsa mõtlema. Äkki ongi tõesti nii, et legaalne kanepitarbimise võimalus vähendaks drastiliselt tubaka- ja alkoholitarbimist?

Kes ütleb, kes otsib uuringuid? Neid ei ole ju tehtud. Kui psühholoog teeb uuringuid teadvusseisundit muutvate ainetega (mõtlen siinkohal Charles Tarti teost kanepist ja selle mõjust psüühikale – “On being doped”), siis peetakse teda üldiselt ja poolametlikult natuke segaseks.

McNeo näib arvavat, et kanepi (mitte)legaliseerimise taga on puhtalt poliitilised otsused. Küllap peavadki olema. Lisaks tähendaks see täiesti uue infrastruktuuri väljakujundamist kanepi tarbimise kontrollimiseks. Võibolla riiklikul tasandil on tõesti kergem silm kinni pigistada ja teha nägu, et seda ei ole olemas, mingi põrandaalune värk,

Ma arvan, et kui meil Eestis on 40% ajateenijatest marihuaanat proovinud, nagu väidetakse, siis ei ole vist mõtet enam rääkida sellest, kas kanepit tarbida on hea või halb. Sellega oleme hiljaks jäänud.

Nüüd tuleks kiiresti anda oma parim, et kanepist kõnelemine muutuks ühiskondlikult aktsepteeritavaks. Et kõik saaksid selgeks, mis see on ja soovi korral kujundada välja oma suhtumise. Täpselt nagu see toimib tubaka ja alkoholi puhul juba varasest lapsepõlvest saadik. On perekonnad, kus suitsetatakse ja juuakse, ja on perekonnad, kus igasugune karskus on au sees. Kummastki perekonnatüübist tuleb mõlemat tüüpi lapsi.

Mõlemat moodi saab olla ja teatud regulatsioonidega on võimalik ühiskonnas elu korraldada nii, et need kaks gruppi üksteist väga palju ei häiri. Näiteks keelati suitsetamine kohvikutes. Mõned suitsetajad küll huilgavad kohutavalt selle üle – ilmselt nad ei saa aru, et nende tegevus siiski kahjustab kõrvalolijate tervist ja sunnib teisi tahtmatult räpast õhku hingama. Puhta õhu soovijatel peab olema inimõigus puhtale õhule.

Aga kuni meil sigarettide ja alkoholi omamise eest trahvi ei tehta ja kinni ei panda, on kanepi puhul nii karme meetmeid kasutada ka natuke silmakirjalik.

Või kirjutaks siis otse seadustesse, et hallutsineerimine on keelatud?

Aga palavikuga hallutsineerimine?

Timothy Leary ja seened

Leary katsetab 1960. a. suvel Mehhikos viibides seenesöömist sõprade-tuttavate ringis. Seened saadakse kohalikult mehhiko naiselt, kes sööb valge mehe nähes ära kaks seent, et näidata: need pole mürgised. Peale seda on ameeriklased ja nende sõbrad seentega omapead. Paar eksperimenti osutuvad küllalt meeldivateks ja rahulikeks.

Pöördudes tagasi oma töökohta, õnnestub tal hankida Alfred Hofmanni leiutatud psilotsübiinitablette firmast Sandoz, eesmärgiga viia läbi teaduslik uurimus. Ent jutud psilotsübiinikogemustest osutuvad tema tuttavatele liiga ahvatlevaks ning ühe veenva suuvärgiga sõbra õhutusel alustab ta oma projektiga spontaanselt ühel õhtul kodus peale kokteilipidu ilma ülejäänud projektigrupi teadmiseta. Veenva suuvärgiga sõber osutub aga pisut tasakaalutuks, tuues rohkem tüli kui tulu. Ta nõuab agressiivsel toonil rohkem tablette, murrab ühel järgneval seene-eksperimendil sisse tuppa, kus Leary teismeline tütar koos sõbrannadega pidžaamapidu peab ning ei taha kuidagi mõista, miks ta ei tohi seal olla, kui “maailmas ei ole mingeid seadusi” ja tema tahab ilusaid noori tüdrukuid vaadata. Selmet nautida seene mõjusid ja maailma ilu, peavad Leary ja tema rahulikumad sõbrad pidevalt tegelema selle ühe hullu taltsutamisega.

Nõnda on Learyl juba mitmeid seene-kogemusi, nii paremaid kui halvemaid, kui ta kohtub Allen Ginsbergiga, kel on olnud õnne osaleda ehtsa curandero juhitud ayahuasca-eksperimentides Peruu džunglis. Esimest korda tuleb Learyle pähe, et tema senistes seenekogemustes pole olnud ühegi traditsiooni lõhnagi. Ta on rabatud, kui Ginsberg kõneleb äärmisest turvatundest, mis valitseb curandero juhitud tseremooniatel. Curandero, inimene, kes on tolle maailma oma õpingute käigus risti ja põiki läbi uurinud ning oskab sulle peale vaadates öelda, et kõik on hästi, mine ja uuri seda veidrat maailma, sa tuled tagasi ning vajadusel olen mina, curandero, siin olemas selleks, et sind tagasi tuua.

Järgmisel sessioonil püüab Leary oma kaaslastele curanderot mängida. Üks osaleja on kaasa võtnud sõbra, Harvardi antropoloogiatudengi, kellel lübatakse sündmustiku arengut jälgida, aga mitte nendes osaleda (st. psilotsübiini võtta). Õhtu arenedes saab Leary aru, et see oli viga – noormees on kui kõrvalejäetu, kes ei saa seltskonnas arenevatest naljadest aru ning on seeneuimas meeste käitumisest kohutatud. Hilisõhtul tudengit rongijaama viies vannutab Leary ta nähtust vaikima. Tudeng on nõus.

Järgmisel päeval levivad Harvardis kuulujutud. Biitnikud. Orgiad. Alasti ringi jooksvad poeedid. Homoseksuaalsus. Narkopeod. Korralikku tudengit püüti ahvatleda pattu tegema. Metsikud peod teadusliku uurimuse sildi all. Veidrikud. Kriminaalid.

Tim Leary saab kõne oma osakonna juhatajalt – kaks nördinud tudengit nõuavad, et Leary tegevus lõpetataks. Leary naerab ja lubab aruande saata niipea, kui see valmis on. “See oli hea sessioon. Jumalgi kiidaks selle heaks. Me õpime palju.”

Leary ja tema kaaslased hakkavad oma tegevust nägema psühhedeelse liikumisena. On vaid aja küsimus, millal LSD ja teiste psühhedeelikute kasutajaid on nii palju, et see muudab tervet Ameerika ühiskonda. 25 000 arvatavat LSD kasutajat 1961. aastal arvatakse kasvavat kriitiliseks 4 miljoniks aastaks 1969. Kuid Leary & co ei võta oma kalkulatsioonides arvesse üht väga tõenäolist sihtgruppi – keskkooliõpilasi. Tänu neile ja biitlite avalikult psyhhedeelikume toetavale albumile, mis esimesel nädalal müüb miljon eksemplari, on 4 miljoni piir saavutatud juba aastaks 1967. (Ilmselt peab ta silmas seda albumit.)

1961. aasta veebruariks on Leary jõudnud selgusele mõnes asjas. Esiteks, seenekogemuse määrab rituaali olemus. Teiseks toimib asi paremini intiimsemas ruumis, kus inimesed istuvad koos; avaras ruumis on kõigil võimalus laiali pudeneda ning seda teeb ka rituaal. Kolmandaks on vaja armastavat grupijuhti, kes suudab oma isikliku energiaga asja ohjes hoida. Neljandaks leiab ta, et aju on psühhedeelikumi mõju all äärmiselt haavatav. Tühi. Ning kui keegi esitab mingi tugevaloomulise idee, siis on tunduvalt tõenäolisem, et “tühjameelsed” selle omaks võtavad – neil lihtsalt puuduvad tol hetkel argumendid asja üle arutlemiseks. (Jack Kerouacil oli õigus, kui ta hoiatas psühhedeelse ajupesu eest.)

Nende probleemipüstitustega jõuab Leary läbi aastatepikkuse katsetamise lõpuks välja sinna, kust sünnipärased curanderod alustavad – parimaks tulemuseks on vajalikud vaimne planeerimine ja palve.

Rituaal.
Kellega? Üksi või koos lähemate sõpradega, kes jagavad sinu vaimseid eesmärke.
Kus? Ilmalikust survest vaba paik (pühapaik, pühamu, tempel, püha salu, eraklik paik).
Millal? Vaimsele otsingule pühendatud pühal ajal. Püha aeg ei sõltu inimesest, vaid millestki võimsamast – kuust, päikesest, planeetide seisust.
Miks? Et leida Jumalat (Leary oli terve elu osaliselt oma juurte ja päritud maailmavaate vastu võitlev iirikatoliiklane). Saada jumalaga üheks, surra ja uuesti sündida.
Kuidas? Läbi palve. Palve on Jumala energiakeel, ütleb Leary.

Niisiis tõdeb ta: ei jää üle muud, kui õppida palvetama.

Leary: High Priest

Sandoz ja LSD vabakasutus

Sandoz teadis, et nad olid patenteerinud kõige võimsama inimesele teadaolevatest teadvust mõjutavatest ainetest. Nad kulutasid miljoneid LSD-uuringute edendamiseks, uskudes tõsiselt, et teenivad miljoneid, kui psühhiaatrid õpivad LSD-d kasutama, ning olid äärmiselt pettunud, avastades ikka ja jälle, et inimühiskond ei tahtnudki oma teadvust muuta, ei tahtnud armastuse-ekstaasi pakkuvat nõiajooki.

1961. aastal nõjatus Sandozi juhtivtöötaja üle laua ja ütles mulle: LSD ei ole üldse ravim. See on toit. Anname selle maailmale Coca-Cola pudelis. Tema õigusnõunik kortsutas kulmu ja ütles, et toidud kuuluvad siiski Toidu- ja Ravimiameti pädevusse.

Leary: High Priest

Seenekogemused

Naine kirjeldab, kuidas ta seene mõju all näeb nägemust, milles reptiilid (sisalikinimesed) peavad Maa vallutamise plaani ja võitlevad inimestega. Nägemus tekitab temas nii suurt hirmu, et jätkamine on võimatu ning ta kutsub seenevaime appi. Mõne ajaga suudab ta nii palju rahuneda, et on võimeline toimuvat kõrvalt jälgima, kuid väljub sellest nägemuse osast siiski niipea, kui on selleks suuteline.

On teisigi kogemuskirjeldusi, mis räägivad sõnulväljendamatust ühtsustundest (me kõik oleme üks, kogu maailm on üks), jumala kogemisest endast väljaspool ja siis enda osana.

Mõnikord näevad osalised konkreetset vaatepilti, mida nad ei suuda koheselt interpreteerida. Näiteks näeb üks nooruk kuud raseda kassipeaga naisena, kel on palju pärlikeesid ümber kaela. Kultuurikonteksti oskab ta selle nägemuse asetada alles 10 aastat hiljem, kui näeb pilti Egiptuse kassijumalanna Basteti kujust, mis sarnaneb väga tema kunagise nägemusega.

Tihti esitavad seenesööjad mingi küsimuse, millele soovivad vastust leida. Üks praktiseeriv psühhiaater soovib teada saada, mida tunnevad tema heroiinisõltlastest patsiendid, et neid paremini aidata. Enamik küsimusi on üldisemad ja filosoofilisemad – elu mõte, enda elu mõte vmt. Mõnel juhul võib väita, et seenesööja ei esitagi mingit konkreetset küsimust, vähemalt mitte teadlikult, ent enamasti nad siiski mediteerivad enne psühhedeelse mõju avaldumist ning võib olla, et selle mediteerimise käigus siiski mingi küsimus esitatakse.

Kuid kõiki seenesöömise kirjeldusi lugedes jääb ikkagi puudu taustast – seenesööja taustast. Kas naine, kes nägi Maad reptiilide küüsis olevana, oli selle teooriaga varem kokku puutunud või ei? Mõningase seletuse annab siinkohal samas kirjelduses toodud hommikune avastus, et seeneringi läbi viinud pärismaalasest juhendajal oli seljas sisalikupiltidega särk. Ent see ei põhjenda, miks isik koges oma nägemustes hirmu sisalikolendite suhtes. Teen julge oletuse, et kui ta poleks mitte midagi kuulnud esoteerilisest teooriast, mille kohaselt Maad soovivad vallutada reptiilid, siis oleks tema nägemusel olnud mingi muu sisu; võibolla oleks sisalikud olnud sõbralikud või neutraalsed.

Võiksime püstitada hüpoteesi, et seen vastab mingile küsimusele, aidates tõsta esile vastavaid viiteid isiku alateadvusest – või kollektiivsest alateadvusest. Ent jääb küsimus, kas seen on ikkagi võimeline edastama midagi täiesti uut. Loetud kirjeldustest jääb mulje, et nägemuse käigus saadud veendumusi ja hilisemaid tõlgendusi determineerib ikkagi isiku eelnev maailmapilt ning laiemalt talle omane kultuur, vähesemal määral võibolla mõni teine inimkultuur, näiteks nende oma, kellega koos ta seent sõi.

[Metzner & Darling 2006 ainetel]

Mazatecide curandero-traditsioon

.

Antropoloogilises kirjanduses kirjeldatakse tihti, kuidas ravijaoskused antakse edasi vanavanematelt lastelastele. [—] Ravija (curandero) laiendatud perekond koguneb seenehooajal tseremooniatele. Seene mõjud ulatuvad veel sündimata lapseni, kui ema osaleb tseremoonial. Laps saab osa seent ümbritsevast kogemusest kohaloleku läbi, isegi kui ta on veel osalemiseks liiga noor. Umbes viieaastaselt antakse talle seen söömiseks. Seejärel lubatakse tal ema süles uneleda läbi öö, kuni kestavad laulud. Lastele, kes sellistel tseremooniatel osaledes üles kasvavad, on seenemaailmad tuttav osa nende ümbrusest. Ravijate pere lapsed alustavad niisiis õppimist juba enne sündi ning jätkavad seda pere igapäevaelus osaledes. Ideaalis saavad mõned ravija lastest ja lastelastest vanavanema juhatusel eraldi õpetust ravi- ja muude tseremooniate käigus.

Teiste perede (mitte-curandero) mazatecid suhtuvad seentesse väga soosivalt, kuid seenekogemuse saavad nad ehk paar korda elu jooksul, tavaliselt siis, kui neid tabab mingi tervisekriis ja seetõttu korraldatakse neile seenetseremoonia.

Blosser, B. 2006. A Mazatec indian curandero’s healing practice using psychoactive mushrooms. In: Metzner & Darling 2006, pp 209-216.

Seen kui õpetaja

Inimene kirjeldab esimest ülihead kogemust seenega. Kuna mulje on sügav, siis mõne aja pärast tekib soov uuesti proovida, kuid teine kogemus on igav ja pisut hirmutav – talle ei “näidata” enam midagi, vaid ta jääb terve seene mõju ajaks kinni mingile tühjuse tasandile, mis pole ei see maailm ega teine maailm. Järeldus:

Kumbki meist pole sestsaadik püha seent puutunud – ja seda mitte hirmust, vaid arusaamisest, et seenejumalad on Õpetajad, kel pole aega õpilastele, kes tahavad tagumises pingis lollitada. Õpetajaid võib kutsuda ainult sel juhul, kui on vaja küsida tähendusrikast küsimust ja kui soov vastust saada on siiras. Kui selline aeg tuleb, siis lähenen Õpetajale alandlikkusega ja alistun. Kui sellist aega ei tule, siis võibolla on mulle juba õpetatud kõike, mida mul on vaja teada.

Serle, J. It was the divine play of hide and seek. In: Metzner & Darling 2006, pp 253-257.