Timothy Leary ja seened

Leary katsetab 1960. a. suvel Mehhikos viibides seenesöömist sõprade-tuttavate ringis. Seened saadakse kohalikult mehhiko naiselt, kes sööb valge mehe nähes ära kaks seent, et näidata: need pole mürgised. Peale seda on ameeriklased ja nende sõbrad seentega omapead. Paar eksperimenti osutuvad küllalt meeldivateks ja rahulikeks.

Pöördudes tagasi oma töökohta, õnnestub tal hankida Alfred Hofmanni leiutatud psilotsübiinitablette firmast Sandoz, eesmärgiga viia läbi teaduslik uurimus. Ent jutud psilotsübiinikogemustest osutuvad tema tuttavatele liiga ahvatlevaks ning ühe veenva suuvärgiga sõbra õhutusel alustab ta oma projektiga spontaanselt ühel õhtul kodus peale kokteilipidu ilma ülejäänud projektigrupi teadmiseta. Veenva suuvärgiga sõber osutub aga pisut tasakaalutuks, tuues rohkem tüli kui tulu. Ta nõuab agressiivsel toonil rohkem tablette, murrab ühel järgneval seene-eksperimendil sisse tuppa, kus Leary teismeline tütar koos sõbrannadega pidžaamapidu peab ning ei taha kuidagi mõista, miks ta ei tohi seal olla, kui “maailmas ei ole mingeid seadusi” ja tema tahab ilusaid noori tüdrukuid vaadata. Selmet nautida seene mõjusid ja maailma ilu, peavad Leary ja tema rahulikumad sõbrad pidevalt tegelema selle ühe hullu taltsutamisega.

Nõnda on Learyl juba mitmeid seene-kogemusi, nii paremaid kui halvemaid, kui ta kohtub Allen Ginsbergiga, kel on olnud õnne osaleda ehtsa curandero juhitud ayahuasca-eksperimentides Peruu džunglis. Esimest korda tuleb Learyle pähe, et tema senistes seenekogemustes pole olnud ühegi traditsiooni lõhnagi. Ta on rabatud, kui Ginsberg kõneleb äärmisest turvatundest, mis valitseb curandero juhitud tseremooniatel. Curandero, inimene, kes on tolle maailma oma õpingute käigus risti ja põiki läbi uurinud ning oskab sulle peale vaadates öelda, et kõik on hästi, mine ja uuri seda veidrat maailma, sa tuled tagasi ning vajadusel olen mina, curandero, siin olemas selleks, et sind tagasi tuua.

Järgmisel sessioonil püüab Leary oma kaaslastele curanderot mängida. Üks osaleja on kaasa võtnud sõbra, Harvardi antropoloogiatudengi, kellel lübatakse sündmustiku arengut jälgida, aga mitte nendes osaleda (st. psilotsübiini võtta). Õhtu arenedes saab Leary aru, et see oli viga – noormees on kui kõrvalejäetu, kes ei saa seltskonnas arenevatest naljadest aru ning on seeneuimas meeste käitumisest kohutatud. Hilisõhtul tudengit rongijaama viies vannutab Leary ta nähtust vaikima. Tudeng on nõus.

Järgmisel päeval levivad Harvardis kuulujutud. Biitnikud. Orgiad. Alasti ringi jooksvad poeedid. Homoseksuaalsus. Narkopeod. Korralikku tudengit püüti ahvatleda pattu tegema. Metsikud peod teadusliku uurimuse sildi all. Veidrikud. Kriminaalid.

Tim Leary saab kõne oma osakonna juhatajalt – kaks nördinud tudengit nõuavad, et Leary tegevus lõpetataks. Leary naerab ja lubab aruande saata niipea, kui see valmis on. “See oli hea sessioon. Jumalgi kiidaks selle heaks. Me õpime palju.”

Leary ja tema kaaslased hakkavad oma tegevust nägema psühhedeelse liikumisena. On vaid aja küsimus, millal LSD ja teiste psühhedeelikute kasutajaid on nii palju, et see muudab tervet Ameerika ühiskonda. 25 000 arvatavat LSD kasutajat 1961. aastal arvatakse kasvavat kriitiliseks 4 miljoniks aastaks 1969. Kuid Leary & co ei võta oma kalkulatsioonides arvesse üht väga tõenäolist sihtgruppi – keskkooliõpilasi. Tänu neile ja biitlite avalikult psyhhedeelikume toetavale albumile, mis esimesel nädalal müüb miljon eksemplari, on 4 miljoni piir saavutatud juba aastaks 1967. (Ilmselt peab ta silmas seda albumit.)

1961. aasta veebruariks on Leary jõudnud selgusele mõnes asjas. Esiteks, seenekogemuse määrab rituaali olemus. Teiseks toimib asi paremini intiimsemas ruumis, kus inimesed istuvad koos; avaras ruumis on kõigil võimalus laiali pudeneda ning seda teeb ka rituaal. Kolmandaks on vaja armastavat grupijuhti, kes suudab oma isikliku energiaga asja ohjes hoida. Neljandaks leiab ta, et aju on psühhedeelikumi mõju all äärmiselt haavatav. Tühi. Ning kui keegi esitab mingi tugevaloomulise idee, siis on tunduvalt tõenäolisem, et “tühjameelsed” selle omaks võtavad – neil lihtsalt puuduvad tol hetkel argumendid asja üle arutlemiseks. (Jack Kerouacil oli õigus, kui ta hoiatas psühhedeelse ajupesu eest.)

Nende probleemipüstitustega jõuab Leary läbi aastatepikkuse katsetamise lõpuks välja sinna, kust sünnipärased curanderod alustavad – parimaks tulemuseks on vajalikud vaimne planeerimine ja palve.

Rituaal.
Kellega? Üksi või koos lähemate sõpradega, kes jagavad sinu vaimseid eesmärke.
Kus? Ilmalikust survest vaba paik (pühapaik, pühamu, tempel, püha salu, eraklik paik).
Millal? Vaimsele otsingule pühendatud pühal ajal. Püha aeg ei sõltu inimesest, vaid millestki võimsamast – kuust, päikesest, planeetide seisust.
Miks? Et leida Jumalat (Leary oli terve elu osaliselt oma juurte ja päritud maailmavaate vastu võitlev iirikatoliiklane). Saada jumalaga üheks, surra ja uuesti sündida.
Kuidas? Läbi palve. Palve on Jumala energiakeel, ütleb Leary.

Niisiis tõdeb ta: ei jää üle muud, kui õppida palvetama.

Leary: High Priest