Seen kui õpetaja

Inimene kirjeldab esimest ülihead kogemust seenega. Kuna mulje on sügav, siis mõne aja pärast tekib soov uuesti proovida, kuid teine kogemus on igav ja pisut hirmutav – talle ei “näidata” enam midagi, vaid ta jääb terve seene mõju ajaks kinni mingile tühjuse tasandile, mis pole ei see maailm ega teine maailm. Järeldus:

Kumbki meist pole sestsaadik püha seent puutunud – ja seda mitte hirmust, vaid arusaamisest, et seenejumalad on Õpetajad, kel pole aega õpilastele, kes tahavad tagumises pingis lollitada. Õpetajaid võib kutsuda ainult sel juhul, kui on vaja küsida tähendusrikast küsimust ja kui soov vastust saada on siiras. Kui selline aeg tuleb, siis lähenen Õpetajale alandlikkusega ja alistun. Kui sellist aega ei tule, siis võibolla on mulle juba õpetatud kõike, mida mul on vaja teada.

Serle, J. It was the divine play of hide and seek. In: Metzner & Darling 2006, pp 253-257.