Seenekogemused

Naine kirjeldab, kuidas ta seene mõju all näeb nägemust, milles reptiilid (sisalikinimesed) peavad Maa vallutamise plaani ja võitlevad inimestega. Nägemus tekitab temas nii suurt hirmu, et jätkamine on võimatu ning ta kutsub seenevaime appi. Mõne ajaga suudab ta nii palju rahuneda, et on võimeline toimuvat kõrvalt jälgima, kuid väljub sellest nägemuse osast siiski niipea, kui on selleks suuteline.

On teisigi kogemuskirjeldusi, mis räägivad sõnulväljendamatust ühtsustundest (me kõik oleme üks, kogu maailm on üks), jumala kogemisest endast väljaspool ja siis enda osana.

Mõnikord näevad osalised konkreetset vaatepilti, mida nad ei suuda koheselt interpreteerida. Näiteks näeb üks nooruk kuud raseda kassipeaga naisena, kel on palju pärlikeesid ümber kaela. Kultuurikonteksti oskab ta selle nägemuse asetada alles 10 aastat hiljem, kui näeb pilti Egiptuse kassijumalanna Basteti kujust, mis sarnaneb väga tema kunagise nägemusega.

Tihti esitavad seenesööjad mingi küsimuse, millele soovivad vastust leida. Üks praktiseeriv psühhiaater soovib teada saada, mida tunnevad tema heroiinisõltlastest patsiendid, et neid paremini aidata. Enamik küsimusi on üldisemad ja filosoofilisemad – elu mõte, enda elu mõte vmt. Mõnel juhul võib väita, et seenesööja ei esitagi mingit konkreetset küsimust, vähemalt mitte teadlikult, ent enamasti nad siiski mediteerivad enne psühhedeelse mõju avaldumist ning võib olla, et selle mediteerimise käigus siiski mingi küsimus esitatakse.

Kuid kõiki seenesöömise kirjeldusi lugedes jääb ikkagi puudu taustast – seenesööja taustast. Kas naine, kes nägi Maad reptiilide küüsis olevana, oli selle teooriaga varem kokku puutunud või ei? Mõningase seletuse annab siinkohal samas kirjelduses toodud hommikune avastus, et seeneringi läbi viinud pärismaalasest juhendajal oli seljas sisalikupiltidega särk. Ent see ei põhjenda, miks isik koges oma nägemustes hirmu sisalikolendite suhtes. Teen julge oletuse, et kui ta poleks mitte midagi kuulnud esoteerilisest teooriast, mille kohaselt Maad soovivad vallutada reptiilid, siis oleks tema nägemusel olnud mingi muu sisu; võibolla oleks sisalikud olnud sõbralikud või neutraalsed.

Võiksime püstitada hüpoteesi, et seen vastab mingile küsimusele, aidates tõsta esile vastavaid viiteid isiku alateadvusest – või kollektiivsest alateadvusest. Ent jääb küsimus, kas seen on ikkagi võimeline edastama midagi täiesti uut. Loetud kirjeldustest jääb mulje, et nägemuse käigus saadud veendumusi ja hilisemaid tõlgendusi determineerib ikkagi isiku eelnev maailmapilt ning laiemalt talle omane kultuur, vähesemal määral võibolla mõni teine inimkultuur, näiteks nende oma, kellega koos ta seent sõi.

[Metzner & Darling 2006 ainetel]